Kui ma eile viimaks julguse kokku võtsin ja otsustasin lahkuda, seletas Papa mulle puhtas katalani keeles, kuidas rongijaama minna. Väga armas temast. Ma siis läksin, rongi peal piletikontrolör ei märganudki mind ja sõitsin tasuta Gironasse. Ah, Girona on nii armas! Just paraja suurusega, mitte liiga väike, mitte liiga suur. Jalutasin linnamüüril ja lihtsalt nautisin. Käisin musitasin seda lõvi tagumikku ka, et kunagi siia armsasse kohta tagasi tulla. Juudi kvartal oli ka väga muljetavaldav. Miks mitte siia kolida? Eesti oleks ka vaid umbes 3-tunnise ryanair lennu kaugusel.
Õhtul, kui Rusoga koos süüa tegime, selgus mis põhjusel ta Couchsurfingut kasutab. Mnjah, kohtamisportaalina. Ah sellepärast ta nõudiski, et jääksin rohkem kui üheks ööks. Ütlesin, et sorri duud, minu jaoks on see asi veider ja palusin lõpetada. Õnneks ta oli tsiviliseeritud tüüp ja nõustus, ülejäänud õhtu möödus rahulikult. Praegu on ta tööl ja ma lihtsalt pean põgenema enne kui ta tagasi tuleb. Aga Papa on taas hoovi peal. Kuidas ma niimoodi lähen oma suure kotiga, kui tema arvates peaksin ma veel mõneks päevaks jääma?
Papa käis jälle jutustamas. Terve igaviku seletas, et kui ma midagi vajan, siis ma ainult tulgu ja küsigu. Siis teise igaviku, et kas ma ikka söönud olen ja et munad on endiselt samas kohas akna taga. Ja kolmanda igaviku seletas ta, et nädal aega Barcelonas on liiga palju, kolmest piisab. Et jäägu ma ikka siia, talle väga meeldib, kui siin olen. Arvan, et ta on mures, et tema 30-aastane poeg ikka veel abielus pole.
Miks sa mind piinad? Kuidas sa ei näe, kuivõrd imelikult ma end tunnen, kui sa minuga jutustada üritad? Pidin WC-s peaaegu nutma puhkema Papa järjekordse vestlustunni tõttu. Aeg muudkui läks, rongid Barcelonasse muudkui läksid, aga Papa ei läinud enam isegi õue. Ainult korraks, et mulle arbuusi ja muid aiasaaduseid tuua. Kuidas ma nüüd lihtsalt koti selga võtan ja hastalavista ütlen? Olen vangis. Olgu, ma siis ootan Ruso ära ja seletan talle, miks nimelt ma pean täna lahkuma.
No comments:
Post a Comment