Larnaka lennujaam, olen siin kolmandat korda sel aastal. Siiajõudmine oli hirmus väsitav. Esiteks sõitsin bussiga Turtle Bayst Girnesse ja sealt järgmise bussiga Nicosiasse, seejärel kõndisin läbi vanalinna, nagu ikka. Ja mõtlesin, et kõnnin veel, kuni leian mõne armsa kohviku, kus tunnike istuda ja puhata ja midagi süüa. Aga kuidagi juhtus nii, et jalutasin (oma umbes 12-kilose kotiga) ühe jutiga Kapnos Airport Shuttle bussijaamani. Iga kohviku juures mõtlesin, et Ok järgmisesse lähen sisse, aga kuidagi said kohvikud enne otsa. Oh seda otsustamatust! Nii ma kõndisingi umbes 5 km, kena pisike matk. Ja bussijaamas võtsin automaadist Nestea jäätee purgi ja istusin seal, tegin aega parajaks (see on nii armas väljend, muideks, „aega parajaks tegema“) jõin oma jääteed ja märkasin purgil tähte „C“ ja mõtlesin, oh eriti lahe Küprosel on sama süsteem, mis meil! Ja siis märkasin, et purgil on kiri „Säilitusainetevaba“. Puhtas eesti keeles! Imeline, kuidas Poola kaup igale poole jõuab.
Nüüd ma istun siis lennujaama kohvikus. Vahetasin riided ja pressisin koti võimalikult väikeseks ja see mahtuski Ryanairi mõõtmekontrolli. Panin natuke põsepuna ja ripsmedušši ka ja nüüd ilmselgelt kahetsen, sest see on kindlasti mööda nägu laiali kõik. Kas ma olen maininud, et viimase aastaga olen umbes 300% emotsionaalsemaks muutunud? Suvel oli vahel nii, et mina nutsin filmide ajal ja ema EI nutnud – lihtsalt uskumatu.
Nevermind I’ll find someone like you
I wish nothing but the best for you too
Don’t forget me I beg
I remember you said
Sometimes it lasts in love
But sometimes it hurts instead
Rohkem polnudki vaja, et suured lahkumiskurbuse pisarad mööda põski alla jooksma panna. Ja mind tapab, et ma ei mäleta, mis lugu see on. Kesiganes Sa seda esitad – miks? Miks oli Sul vaja selline lugu kirjutada? Ja nüüd ta siis helistas mulle ka veel. Istun siin täiesti tavalises lennujaama kohvikus ja pillin. Teate seda avalikus kohas nutmist, kui üritad oma pisaraid ja nuukseid varjata, aga sisimas soovid, et keegi hea inimene tuleks ja lihtsalt natuke lohutaks ja mõistaks? Ja kui keegi ei tule, siis hakkad ennast haletsema ja nutad veel rohkem. Võib-olla ma olen ainuke, kes sellist nutmist teab… Anyways. Lennujaamad on nagu karneval – igasuguseid inimesi on. Aga miks need tsirkuseartistid kõik paari- või grupikaupa tulevad ja lähevad? Miks nad kõik nii õnnelikud on? Juba ma tunnen end üksildasena. Ma ei taha selline õnnetusehunnik olla kui Gironasse jõuan ja kohtun oma järgmise hostiga.
Ok, aeg lennukile minna. Avastasin, et jätsin oma telefoni laadija Turtle Baysse ja aku on pool tühi. See küll hea pole. Kellel on tänapäeval enam Nokia, kui kõik need Blackberryd ja Iphoneid maailma vallutavad?
No comments:
Post a Comment