Hommik. Võõras koht. Mingi kull uhuub korstnas, ei saa magada. Olen kuskil pärapõrgus, siin on lambad ja kanad ja kes teab, mis loomad veel. Tüüp ise läks hommikul tööle, teesklesin, et magan. Nüüd käisin pesemas ja mõtlesin, et hääletan Gironasse või midagi sellist, aga keegi tuli loomadega tegelema ja nüüd ma ei julge hoovi peale minna. Vot selline argpüks olengi. Võib-olla see inimene tuleb mingi hetk sisse? Aga ehk ta läheb varsti lihtsalt minema?
No ja see juhtuski. „Papa“ tuli tuppa.
„Hola! No ablo espanhol!“ ruttasin ütlema, aga kuidagi juhtus ikka nii, et olin sunnitud temaga juttu ajama. See võis olla 5 minutit, ilmselt oligi, aga tundus nagu igavik. Hirmus häbi oli, et ei osanud millelegi midagi vastata. Lõpuks andis ta alla, kui olime tutvunud, rääkinud natuke Eestist ja sellest, kui kauaks ma Hispaaniasse jään ja sellest, kas olen hommikust söönud. Papa näitas mulle, kust kanamune saan. Siis ta läks. Nüüd ma ootan igaks juhuks veel 15 minutit, et kindel olla, et ta ikka tõesti läinud on.
Tund aega hiljem. Aga ta vist ei lähegi. Pean vist lihtsalt ise minema. Ma ei saa ju minna, kui ta askeldab täpselt ukse taga? Ja see on farm, siin ei saa iial tööd otsa!
No comments:
Post a Comment