"Mademoiselle. Mademoiselle? Mademoiselle!"
Just seda tumedat noormeest olen ma otsustanud ignoreerida, kui ta peaks kontakti looma (tiirles juba tükk aega läheduses) ja just tema hüüab nii sündsalt. Olen otsustanud teeselda, et ei oska inglise keelt ja olen vait. Ta küsib viisakalt, et kas teeksin temast ühe pildi, võtan rumala näoga ta mobiiltelefoni. Teen pildi ja ulatan selle tagasi.
"Thank you very much" ütleb ta naeratades ja ma pobisen midagi ja vaatan eemale.
Pärast on mul väga piinlik oma ebaviisaka käitumise pärast.
No comments:
Post a Comment