Ei teagi, millest alustada. Kui üleeile õhtul Barcelonasse jõudsin, tuli Juan mulle rongipeatusesse vastu. Jube hea oli kedagi Lissaboni aegadest uuesti näha. Siis jalutasime tema juurde. Juan elab täpselt vanalinna südames, kuuendal korrusel (ilma liftita) ja tal on armas terrass. Sain täitsa oma toa suure voodiga, kuna ta korterikaaslane on Saksamaal. Jei! Kui olin oma asjad kotist välja tõmmanud ja riideid vahetanud, läksime välja, et väikese dringi kõrvale juttu puhuda. Hispaanlased, vähemalt siin Barcelonas, on väljakuinimesed. Lissabonis koguneti Bairro Alto tänavatele, Barcelonas kogunetakse väljakutele.
Hetkel on käsil teine päev intensiivset turisti mängimist Barcelonas. Eile avastasin vanalinna - oh, kuidas ma armastan neid kitsaid tänavaid kõrgete majade vahel ja tuhandeid väikeseid poekesi ja kohvikuid! Ja need kirikud ja katedraalid, paleed ja turuhooned ja väljakud ja pargid! Jalutasin umbes 4 tundi vanalinnas ringi, siis tulin korterisse jalga puhkama ja paari tunni pärast läksin uuesti teises suunas. Siis tulin rampväsinuna tagasi ja tegin väikese uinaku. Õhtul sõime Juaniga pitsat ja vaatasime "Adjustment bureau"-d. Öösel eriti magada ei saanud, mingid eriti vihased väikesed putukad kiusasid.
Täna avastan Montjuici, jälle väga palju üles-alla käimist. Hetkel teen esimest hingetõmbepausi (pärast 3 ja poolt tundi). Muudkui annan jalgadele valu ja nüüd avastasin, et - kus mul kiiret? Mul on siin ju veel nädal aega, enne kui Pariisi lendan. Natuke nukker on omapäi - oleks tore kellegagi muljetada neid imelisi kohti külastades. Aga tunnid mööduvad vaikides. Enne, kindluse juures, kui korraks istusin, küsis üks pilusilm-noormees, et kas võib minust pilti teha. Mõtlesin, et oh veider, aga olgu peale. Ja siis teine tegi ka pilti.
Ma puhkasin ennist jalga täiesti vales kohas. Kui sealt lahkusin, jälitas mind läbi pargi mingi mees. Kiirendasin sammu ja ta jõudis minuga kohakuti pargi ääres. Näitas näppudega "seks" ja häälitses veidralt. VÄRD! Ma tahtsin "Fuck off!" karjuda, aga ei teinud seda, sest ta oleks võinud valesti aru saada. Tormasin minema, kuuldes kuidas ta seal edasi häälitseb. Olin nii tülgastunud sellest, et pidin peaaegu nutma puhkema. Kõndisin edasi, mõeldes kui labased on mehed ja kahetsedes veel rohkem, et üksi reisin. Nüüd istun Rahvuskunsti muuseumi juures ja kuulan tänavamuusiku imelisi viise. Rahustav on. Tülgastus on peaaegu lahtunud ja maailm jälle ilus paik.
Broneerisin eile järgmise lennu. Veel ei ütle, kuhu, aga vahepeal pean hääletama, sest see pole Pariisist. Pean vist natuke ostlema millalgi, et hääletamiseks pikad püksid soetada ja kinnised papud.
Hetkel on käsil teine päev intensiivset turisti mängimist Barcelonas. Eile avastasin vanalinna - oh, kuidas ma armastan neid kitsaid tänavaid kõrgete majade vahel ja tuhandeid väikeseid poekesi ja kohvikuid! Ja need kirikud ja katedraalid, paleed ja turuhooned ja väljakud ja pargid! Jalutasin umbes 4 tundi vanalinnas ringi, siis tulin korterisse jalga puhkama ja paari tunni pärast läksin uuesti teises suunas. Siis tulin rampväsinuna tagasi ja tegin väikese uinaku. Õhtul sõime Juaniga pitsat ja vaatasime "Adjustment bureau"-d. Öösel eriti magada ei saanud, mingid eriti vihased väikesed putukad kiusasid.
Täna avastan Montjuici, jälle väga palju üles-alla käimist. Hetkel teen esimest hingetõmbepausi (pärast 3 ja poolt tundi). Muudkui annan jalgadele valu ja nüüd avastasin, et - kus mul kiiret? Mul on siin ju veel nädal aega, enne kui Pariisi lendan. Natuke nukker on omapäi - oleks tore kellegagi muljetada neid imelisi kohti külastades. Aga tunnid mööduvad vaikides. Enne, kindluse juures, kui korraks istusin, küsis üks pilusilm-noormees, et kas võib minust pilti teha. Mõtlesin, et oh veider, aga olgu peale. Ja siis teine tegi ka pilti.
Ma puhkasin ennist jalga täiesti vales kohas. Kui sealt lahkusin, jälitas mind läbi pargi mingi mees. Kiirendasin sammu ja ta jõudis minuga kohakuti pargi ääres. Näitas näppudega "seks" ja häälitses veidralt. VÄRD! Ma tahtsin "Fuck off!" karjuda, aga ei teinud seda, sest ta oleks võinud valesti aru saada. Tormasin minema, kuuldes kuidas ta seal edasi häälitseb. Olin nii tülgastunud sellest, et pidin peaaegu nutma puhkema. Kõndisin edasi, mõeldes kui labased on mehed ja kahetsedes veel rohkem, et üksi reisin. Nüüd istun Rahvuskunsti muuseumi juures ja kuulan tänavamuusiku imelisi viise. Rahustav on. Tülgastus on peaaegu lahtunud ja maailm jälle ilus paik.
Broneerisin eile järgmise lennu. Veel ei ütle, kuhu, aga vahepeal pean hääletama, sest see pole Pariisist. Pean vist natuke ostlema millalgi, et hääletamiseks pikad püksid soetada ja kinnised papud.
No comments:
Post a Comment